1920ndad said automobiilide võidukäigu tunnistajaks. Linna tänavatelt tõrjuti hobused küladesse ja nendega koos kadusid ka uhked meeste peakatted. Kui varem olid silindrid härrade peadel, siis nüüd ajasid nad auto rattaid ringi ning kuulutasid kaeramootorite pensionit. 1930. aastal kaitses Bentley Speed Six edukalt Le Mans 24-tunni sõidu tiitlit ning ka meie maal polnud enam auto haruldus, aga ka mitte igamehe mänguasi.
Nii automobiilid kui torukübarad olid jõukate lõbu. Kopranahast peakate maksis 19. sajandil terve kübarameistri kuu palga. Selle loo kirjutamise ajal oli Eesti keskmine neto palk 1280€. Päris krõbe müts eks. Eks suurt rolli mängis ka hinnalise naha kasutamine, mida halastamatult Põhja-Ameerikas kütiti. Film The Revenant (Leo’ga peaosas) räägib just sellest ajastust, kui silindrid olid saavutamas populaarsust ning nende nõudluse rahuldamiseks oli tarvis tuhandeid ja tuhandeid nahku. Peale nahkade kandjate elu, andsid kiiresti otsad ka kübarameistrid, sest nahkade töötlemiseks kasutati mürgist elavhõbedat. Nüüd selle mütsi hind enam nii kallis ju ei tundugi… Ohtlik amet jõudis kiiresti ka kultuurilukku. 1865. aastal Lewis Carroll’i poolt avaldatud “Alice Imedemaal” üheks tegelaseks on Mad Hatter (hull kübarameister) ja tema ebastabiilne meeleseisund tulenebki just pikaajalisest elavhõbedaga jahmerdamisest.
Hiljem hakati torukübaraid valmistama metallist konstruktsiooniga, mille vahele seoti vilti ning kaeti siidiga. Nii kobraste kui kübarseppade elu muutus veidi ohutumaks, mitte aga lihtsamaks. Innovatsiooni peamiseks põhjuseks polnud tervis, vaid viisakus. Kübarameistrid olid sunnitud leidma lahendusi, kuidas kõrgeid mütse saaks väiksemaks muuta, et teised inimesed, näiteks teatris, härrade tagant ka etendust näeks. Leiutati nutikas konstruktsioon, mis võimaldas ligi 30cm kõrguse kübara paari sentimeetri paksuseks kokku panna. Leidsin ise ka säärase ime Tallinna vanalinna antiigipoest ning käisin selle eest arvestatava raha välja. Töö kvaliteet ning mütsi mehhanism on uskumatud. Kes jäi krüptorongist maha, jõuab veel kübara-rongile. Kas sealt kunagi suuri kasumeid välja saab võtta? Ma ei tea, aga enam kui saja-aastast käsitööd imetleda, on omaette rahuldust pakkuv.
Kolmekümnendate globaalse majanduskriisi ajal hakkas torukübar karikatuurides sümboliseerima jõukaid, keda kujutleti miljonite vaesumise eest vastutavana. Edaspidi oli vähestel julgust, et peene peakattega rahva ette ilmuda. See torn paistis tänaval kaugele ning oli justkui härjale punaseks rätikuks. Teatavasti on näljased ja lootuse kaotanud inimesed oluliselt ohtlikumad kui härjad. Ja seda isegi jõukatele.
Edaspidi kohtas torukübarat peamiselt satiirilises võtmes, näiteks tsirkuse laval, kus see pigem kandis groteski ja liialduse sõnumit. Eks see kübar olnud algusest peale suurustamise võrdkujuks ja klassi vahe ilmselgeks demonstratsiooniks. Kahju lausa, et just see formaalne aksessuaar sellise saatuse osaliseks sai. Tänases nokkmütside meres oleks värskendav vahelduseks mõnda torukübarat kohata. Esimene reaktsioon oleks ehk umbusku tekitav, aga linnapildis juba on küllaga, mis üllatuse turtsatusi esile võib tuua. Üks torukübar ees või taga…
Kätte on jõudnud järgmine globaalne kriis ja juba on selle mõju formaalsele riietusele tunda. Lipse, eriti kikilipse, kohtab üha harvemini, mistõttu võib arvata, et just see aksessuaar kaob vaikselt meeste garderoobist ning võib-olla alles saja aasta pärast keegi küsib – aga kuhu jäid kikilipsud? Siis tead!
Jää uudishimulikuks!