Hoog antud, mis edasi?

Me elame pidevalt kerges minevikus. Mis nüüd juhtus? Seda me teame. Aga nüüd? Seda ka teame. Aga, mis homme juhtub? Saame ainult ennustada. Olen püüdnud viimase kahe kuu jooksul tulevikku ennustada ning läbi Hooandja projekti tulemust juhtida, aga et nii hästi läheb, ma ei oodanud. Samas see ei tulnud niisama, jõululauas, kapsast süües.

Paar kuud tagasi…

AMMU

Novembris oli selge, et uue aasta algus ei saa olema roosiline. 30 augustil avatud ERRIER meestestuudio külastatavus polnud mõistust-lõhkavates numbrites ja see oli täiesti adekvaatne olukord – kaubamärgi optimaalse tuntuse saavutamine võtabki kolm aastat mitte kolm kuud. Protsessi saab kiirendada, kui kümneid tuhandeid eurosid turundusse paisata – ja sealjuures hästi läbi mõeldud turundusse, aga kuna minu eesmärk pole turundusega silma paista, vaid kliendikogemuse pakkumisega, siis olen suunanud energia just sinna. Ja isegi kui mul oleks kümned tuhanded, ma ei paneks seda turundusse, sest head asjad reklaamivad ennast ise. Pole muud tarvis kui natuke kannatust.

Ikkagi oli vaja millegi värskega pildile saada ja nii sündis “Sina by ERRIER” meeste talvekollektsioon. Kolme riideeseme ja ühe aksessuaari visandamine pole keeruline, aga nõuab süvenemist – endalt küsimist, mis uut väärtust need tooted pakuvad. Ja seni peab joonistama, kuni iga ese pakub midagi enamat, kui need, mida inimesed mõne euro eest kiirmoe kettidest soetada saavad.

Loomine on üksik töö. Minu kogemus “vaimu peale tulemisega” on õbluke. Selle asemel, et oodata jumalikku ilmutust, ma olen leidnud suuremat õnne lihtsalt peale hakkamises.

Ja siis teha kuni on valmis…Suured asjad jäävad tihti tegemata väikeste segavate tegurite tõttu. Inimesed ei ole masinad, meil on vaja ülesande alustamisel saada üle barjäärist jätkata viimati tehtut, sest me juba harjusime seda tegema. Kui neid  hüppeid on palju, siis me väsime ja tüdineme, aga kui sa oled see igiliikur kes väsinuna ja tüdinenuna kõige paremini töötab, anna minna…sa ilmselt nagunii juba annad.

Aga, et midagi ikkagi saaks tehtud, otsustasin enda pea avalikkuse pakule panna ja Hooandjat katsetada. Tahtsin teada selle platvormi võimalusi, enda turundus võimekusi ja pakkuda win-win lahendust inimestele, kellele mu ideed meeldivad. Platvorm teeb seda, mida ta ütleb, et ta teeb – kogub toetusi. Ülejäänud pead ikkagi ise tegema – ja siinkohal tulevad mängu sotsiaalmeedianääri Jaani sõnad:

“Turunda nii palju, et piinlik hakkab; ja siis veel samapalju otsa.”

*

EILE

Projekt pandi üles 18ndal detsembril – ja selle eest ma olen äraütlemata tänulik Annikale Hooandjast, kelle professionaalne ja soe suhtlemine näitab silmad ette kõikidele projektide kooridnaatoritele, kellega ma oma lühikese elu jooksul kokku olen puutunud.

Kampaaniat toetati esimesel päeval 0 euroga. Teisel päeval 135 euroga. Kolmandal 150 euroga, kokku kolme päevaga 285€. Kogutav eesmärk oli 5243€. Samas tempos jätkates on 3 nädala pärast koos maksimaalselt 1000€.

Tahtsin inimestele näidata, et ma päriselt tahan õnnestuda. Et ma päriselt olen huvitatud sellest, mida ma teen, mitte ei kritseldanud mööda minnes midagi kokku ja nüüd ootan käed taskus positiivset tagasisidet kõnes, kirjas ja ülekandes.

Selle näitamiseks oli vaja teostada seeria tegevusi, mis oleks loogilised ja omavahel kuidagi seotud. Me oleme harjunud rutiini ja struktuuriga, samas ootame midagi uut ja põnevat, ideaalis midagi, mida ise ei saaks/teeks/tahaks teha. See muidugi on loll jutt, et ei saa teha. Kõike saab, aga igal asjal on tagajärjed. Millestki peab loobuma, et saada seda mida kõige rohkem tahad.

See millega ma nädalavahetusel (sh. reede õhtul) tegelen on üldjuhul see millega ma kõige rohkem tegeleda tahan – muidu teeks ju midagi muud!? Vaba päev minu jaoks ei tähenda tingimata puhkepäeva…defineerimise küsimus.

Ma olen ikka viimase aasta jooksul naljatades vastanud küsimusele:
Millal mul puhkepäev on?
– vaestel pole vaja puhata, sest nad ei ole aru saanud kuidas väärtust luua, muidu nad ei oleks vaesed ))

Siiski, ühel jõuluüritusel osalesin. Ülejäänud aja õmblesin sinukeepi ja planeerisin #erriertalvetuur’i ja see oli hea otsus. Kui ma oleks selle asemel kapsaid nädal aega söönud, siis kirjutaks praegu sellest kuidas nädal aega kapsaid sõin ja mis oli tulemus. Teadagi, mis selle tulemus on …

Vahetult pärast talvetuuriga alustamist Hooandja projekti toetus tõusis 3x. Paarisaja pealt tuhande peale nädalas. Valisin meelega kampaania pikkuseks lühikese perioodi – 3 nädalat 6 nädala asemel, sest ma ei usu, et rohkem aega oleks antud juhul olulist mõju avaldanud, sest inimesed otsustavad kohe, kas nad toetavad või mitte. Arvestades Hooandja platvormi vähest massimeedia haaret, enamus toetajatest saavad ilmselt olema tuttavad, kelleni ma läbi sotsiaalmeedia jõuan, aga ma ei uskunud, et need numbrid nii äärmuslikuks osutuvad.

39st toetajast 38 olid minu sõbrad/sugulased/tuttavad. Kindlasti mõjutas tulemust auhindade premium hinnaklassi kuulumine vastupidiselt teistele sarnastele projektidele, kus keskmine toetus on 10 eurot, mitte 100+. Kolmas oluline faktor oli ajastus – detsember ja jaanuar on klassikaliselt kõige kiirem, raha kulukam ja intensiivsem aeg korralike inimeste elus. Mida tõestab ka statistika minu projekti lehe külastatavuse osas – 91. Müügimeeste jaoks 91st “presentatsioonist” 39 “müüki” on päris hea, turundajate jaoks läbikukkumine, eriti arvesse võttes, et #erriertalvetuur videosid on vaadatud kokku 7468 korda.

7468 -> 91 -> 39. Siit saab tugevad järeldused teha ja ma enda jaoks juba olen teinud. Sind ei hakka sellega tüütama.

Kampaania käigus sai kõvasti vastuvoolu ujutud ja lõpuks pidigi üks ingel mind välja aitama, et seda voolu peale voolaks, muidu oleks lõpetanud porise kõhuga kuivas kraavis. Olgu ta hing õnnistatud!

*

TÄNA

Kõikide toetajatega on ühendust võetud ja mitmed juba ERRIER stuudiossegi jõudnud. Auhinnad jõuavad ingliteni maksimaalse kiirusega nii nagu nad valmis saavad. Šokolaadid, kinkekaardid ja külla kutsed veerevad nädala jooksul kõikidele koju kohale ning mansetinööpide tootmiseks on ettevalmistustega alustatud.

Lisaks kõigele toodetega seonduvale olen võimsa kogemuse võrra rikkam. Tõsi on ka see, et süües kasvab isu ja nüüd liiguvad uued mõtted, et teha midagi veel ägedamat, laiemat tarbijaskonda puudutavat ja mitmetahulist väärtust loovat, siiski, ühistoetusplatvormidele pole plaanis lähiajal naasta.

Jaanuar on lennanud üle-lume-sahiseva-heli-kiirusega ja aeglustumise märke pole näha. Hetkel on raud punane ja seppade ütluse kohta tuleks taguda kuni kuum. Selle all mõtlen seda, et minu juurde on jõudnud väga põnevad inimesed, kes aegamööda jätkavad mõtteliselt #erriertalvetuur’i, tuuritades mitte ainult erinevates Eesti paikades, vaid ka meediakanalites, demonstreerides oma identiteeti läbi värskete ERRIER kehakatete.

Võib öelda, et see projekt on paari nädalaga laiemat mõju avaldanud, kui minu omaette nokitsemine paari kuuga ja selle üle pole ei midagi vähemat, kui suur rõõm. Jõud on ikka ühises tegutsemises olnud ja loodan, et õigel hetkel ilmub minu vaatevälja inimesi kellele mina saan kasulik olla…

*

HOMME

Päike tõuseb ja loojub nagu eelmisel paarikümnel miljonil aastal, aga muutunud on mu silmad, mis sellest tulekerast valgustatud maailma näevad. Säravamalt kui enne, põnevusest helkimas, otsides järgmist ideed, millega inimeste tähelepanu röövida ja seni see on okei, kuni säilib väärtus. Kui ma seda enam pakkuda ei suuda, hääletad sa nagunii jalgadega ning lahkud mu sirutuse ulatusest.

Homne plaan on järjekindlalt ehitada täisteenust, kus iga ERRIER stuudio uksest sisse astuv mees võiks endale midagi meelepärast leida, ideaalis kõike mida tal parasjagu vajaka, alustades sokkidest, lõpetades mütsiga. Mõte on kogu riietuse küsimus täielikult lahendada luues iga soovija kohta tema kehamõõtude profiili, mille alusel on võimalik kõike õmmelda või tellida.

Näiteks härral on vaja sviitrit igapäevaseks kandmiseks: bordoo või hall…me leiame 2-4 erinevat varianti, tellime need kohale, härra sõidab 10 minutit Rataskaevust läbi, valib missugune meeldib ja adieu! Ta ei pea online shoppama, offline shoppama ega üldse shoppama. Enamus meestest on aru saanud, et see on aega raiskav, tüütu ja ennustamatu tulemusega tegevus…Üks tüüp tegi lausa oma riide brandi, et mitte kunagi enam poes ei peaks käima.

Aga mis see kõik maksab? Näiteks 100 eurose sviitri leidmise teenustasu on 25 eurot. Kas see on odav? Kallis?

Siin tulebki mängu fundamentaalne väärtushinnangute küsimus – kui palju sinu aeg maksab?

Inimene, kes teenib 1000 eurot kuus neto, ehk 6 eurot tunnis…tema vaba aja väärtus on ka 6 eurot tunnis, sest ületunnid ehk töö vaba aja arvelt, tasutakse vähemalt 6 eurot tunnis, mitte 5€ või 3€ kuna vaba aeg justkui tundub odavam. Vaba aja väärtus on sama kõrge kui tööaja väärtus ja kui nüüd magamiseks, pesemiseks ja kus*miseks kuluv aeg ka maha arvata, siis vaba aja väärtus tõuseb veelgi.

Seega, fundamentaalne küsimus igaühele. Mis hetkest alates on raha odavam kui aeg ja mille peale on mõttekam kulutada aega, mille peale raha…See on igapäevaselt meie endi otsustada meie elude lõpuni.

*

Selle postituse lugemiseks kulus sul 5 minutit. Mul selle kirjutamiseks 2 tundi. Ma loodan, et see oli sinu viit minutit väärt, minu kahte tundi oli ))

Aitäh!
Erki

***