KEDA SA NÄED?

Petist…kas ma tegelikult pole muud kui petis?

Vastasin nii ausalt kui sain, ERRIER koopa WC peegli all asuvatest kõveratest tähtedest moodustatud küsimusele, mille olin enne oma 31. sünnipäeva seinale maalinud – “KEDA SA NÄED?”

*****

Kui reaalsus jõuab sulle järele, siis esimene mõte pole “fake it till you make it…” (teeskle kuni õnnestub…)

Mis siis saab, kui ma ei saa sellega hakkama?

Mis siis saab, kui mu jutt on suurem, kui mu teod?

Mis siis, kui ma tegelikult ei hooma, mida kõike on vaja, et päriselt õnnestuda.

Aga kas mitte start-up maailm pole üles ehitatud lootusele, et võib-olla kunagi nad õnnestuvad ja keegi ei ootagi, et see juhtub, sest tõenäosus on 10%…20, maksimum. Kas nad kõik ei ole petised, kes seda oskuslikult ignoreerivad, rääkides visioonist ja missioonist ning suurtest plaanidest maailma muuta.

Vaatamata kõigele, ma ei tohi jõuda läbikukkunud idufirmade statistilisele surnuaiale. See pole aksepteeritav. See lihtsalt ei saa juhtuda, usk ei luba. Ja ma ei saa nüüd usust loobuda, sest Jaak Roosaare oli mõned nädalad tagasi nõus selle usu alla raha panema. Ja mis veel olulisem, enda näo. Nüüd ma võitlesin ka peale tema raha, tema otsuse õigsuse eest.

Teisel pool ust oli ruum täis sõpru, kes tulid sünnipäeva tähistama. Mina tähistasin ellu jäämist, nüüd juba kolmandat, viimase 6-kuu jooksul. Muidugi ma oleks võinud tööle minna, aga see polnud minu õige tee, pealegi, mis võiks veel valesti minna, mis juba polnud läinud.

Alan Watts ütleb, et see kõik on mäng, ära võta ennast liiga tõsiselt.

Louis CK ütleb, et kui sind nahkhiir ründab, siis kutsu Batman.

Genka ütleb, et me oleme jumalad.

****

Vaatamata faktile, et Henry ja Ott olid ERRIER ülikonnas presidenti paar kuud varem kätelnud, ei toonud see hordide viisi kliente. Põhjus oli lihtne – Eestis pole mõõduülikonna tarbimise kultuuri. Tegelikult pole meil isegi ülikonna tarbimise kultuuri. Eesti mees ei taha ülikonda kanda, sest see pole mugav ja ma ei saa öelda, et see pole tõsi. Need vähesed, kes olid minu juurde märtsiks jõudnud, tõestasid, et ainult iga kümnes eesti mees võiks riiuli-pintsakus ennast normaalselt tunda.

Hilisem statistika, kui valim oli kordades suurem, näitas, et 2 kümnest on standardile päris lähedal ning saavad poest ülikonna soetada. Kuna jaemüüjad seda neile ei ütle, siis üldsus arvab, et enamusele riiulikaup sobib nigu rusikas silma auku. Noh, umbes nii hästi see sobibki…lõpuks lähed ikka tühja rahakoti ja sinise silmaga koju.

Ülikonna sobivusel on üks veider omapära – üldjuhul eest vaadatuna on kõik okei. Kui selja taha ei kiika ja kanga koostist ei uuri, siis on kõik super. Tehing saab tehtud, naeratused vahetatud, aga miskipärast mehed ei taha ikkagi ülikonda kanda. Äkki nad ei arva, et nad näevad head välja? – ei usu.

Mu metsik pakkumine oleks – standard ülikonnad ei istu neile ning on liiga tihti tehtud kehvast kangast, mis ei hinga. Endast lugupidav ettevõte ei müüks tavapäraseks kasutuseks polüestrist ülikondi, aga endast lugupidamine pole olnud tulus. Siiski, nüüd on see muutumas, sest inimesed on targemad kui kunagi varem ja teadlikkus on süvenemas, mitte pidurdumas. Ja kui tänapaeval riiulist istuvat ülikonda ei saa, siis neid pigem ei kanta. Paraku meie rahvus-uhkus, iga-eestlase-esimene-ülikond brändi omanikfirma kaotas eelmisel aastal keskmiselt 4000 eurot turuväärtust päevas.

***

Nädal pärast sedasama sünnipäeva juhtus midagi, milleks ma valmis polnud – minu vaev hakkas ennast tasuma. Mai algus oli ebreaalne. Ja siis mai keskpaik. Ja lõpp. Ja juuni algus. Ja keskpaik…Mulle hakati helistama. Mulle hakati kirjutama. Lisaks tuli läbi veebilehe pidevalt broneeringuid, et lasta MINUL…valmistada neile mõõduülikond.

See oli võimas. Alguses paar klienti nädalas, siis päevas, siis reede õhtul ja nädalavahetustel lisaks ning otsa ega äärt ei paistnud tulevat kuni see tuli…augustis.

Ma käisin maist saati iga päev jooksmas – 2kilomeetrit, 3 kilomeetrit, siis 5, siis 7…oli päevi, kui ma jooksin kogemata 10 või 15 kilomeetrit järjest, sest ma ei suutnud lõpetada. Ühel jooksul keset distantsi lihtsalt pisarad voolasid silma. Ma nutsin, sest ma olin uhke, et ma olin hakkama saanud. Ma olin lõpuks õnnestunud ning ma võisin alla anda. Pisarad jooksid suurte peegelklaasidega päikseprillide alt mööda põski habemesse, aga ma ei peatunud, vaid lisasin tempot, kuni soolased veenired kuivasid ja kurk oli 30-kraadisest suveõhust kähe. Ma teadsin, et ma olen endast kõik andnud. Reielihased tulitasid ja süda tagus. Aju ujus serotoniinis ja dopamiinis, keha aspiriinis…ma polnud ennast kunagi paremini tundnud.

Mõistsin, et ma polnud tegelikult kunagi enda üle uhke olnud, sest polnud arvanud, et see mida ma tegin, oli piisav. Alati olin leidnud mõne vähendava teguri olukordades, kus mind kiideti. Ah see pole midagi…igaüks saab sellega hakkama…ära liialda…jne. Kõik eelnevad saavutused tundusid mannetud ning ühel või teisel moel teiste toel saavutatud.

Ja ega seekordki polnud teisiti. Mind on väga paljud inimesed aidanud, otseselt või kaudselt, aga vastutasin ainuüksi mina. Selles nimekirjas on sadu nimesid, kes uskusid minusse isegi siis, kui ma ise seda ei suutnud. Ma mõtlen teie peale tihti ning ootan päeva, mil saan olemas olla.

**

Lähinädalal avaldame ametlikult GENKA x ERRIER koostöö. Tulemas on pressile suunatud üritus, et jõuliselt G by ERRIER ülikondade kollektsioon ning põhjused, miks me seda teeme, kommunikeerida.

Kahest Instagrami postitusest tuld saanuna on nädala jooksul kolm meest Genka ülikonna tellinud, mis tõestab, et asi on hea. Või Genka on hea. Ilmselt mõlemat.

Kaks nädalat tagasi kolisin ERRIER’i oma kätega ehitud Rataskaevu 20 koopast D’Boiss Club Bespoke ruumidesse Suur-Karja 20, mille all asub muu seas juhuslikult Burberry. Saad aru, BURBERRY!!!

Eelmine nädal kutsuti mind kahte taskuhäälingusse rääkima, kuidas saab ühest Põlva poisist üleöö ülikonnadisainer…tegelikult üle 700 öö, aga kes neid öid ikka loeb, parem silm looja lasta ja hirmus reaalsus korraks unustada…

Kas ma olen nüüd edukas? Ei. Finantsidega majandamine on endiselt peavalu, sest pidevalt peab jälgima, et firma konto oleks stabiilses plussis, aga see eeldab, et klientide arv püsib stabiilsena, mis on ettearvamatu. Nagu õnnestumine, ka edu ei tule üleöö. Läheb veel sadu päevi kuni investori raha on päästetud. Läheb veel sadu ülikondi, kuni pisematki viga enam ei teki ning kõik õnnestub esimese korraga niiet “külanaase lüvva kässi kokko ja kisendase kui tsia aija vahhel küll omm illos kajja”.

*

Lõpetan vabal ajal vanas koopas veel enda projekte, sest õmblusmasin on seal. Töös on sügismantel ja uued teksad. Iga kord vahin selle küsimusega tõtt ja ma ei tea kes ma olen petis või mitte, aga ma tean, et ma pole allaandja. Ja sellest esialgu piisab, et edasi joosta, kasvõi päikseprillideta…las näevad.

Erki

____
V I I T E D

Arendav >>>

 

Naljakas >>

 

Geniaalne >